24. septembril 2014, Eesti Ekspressi 25. sünnipäeval
Pildid: Christo Neemre


Lavale tuleb Henrik Kalmet.

HENRIK: Tere õhtust. Kuna Eesti Ekspress on olnud Eesti meediamaastikul kõigi nende 25 aasta vältel tõeline innovaator, siis on igati loogiline, et just tema sünnipäeval toome teie ette midagi täiesti uut ja esmakordset Eesti meelelahutusmaastikul. Selleks on Roast ehk maakeeli Röstimine. Tegu on ühe vana angloameerika traditsiooniga, kus aukohale asuvat isikut austatakse mitte igavate ja ülistavate juubelikõnedega, vaid võimalikult terava ja vürtsika huumoriga tema aadressil. Ettevõtmise loogika seisneb selles, et ürituse pidulikus ja saavutatu räägivad juba ise väga tugevalt enda eest ja seda kõike oleks pigem sümpaatsem pilkega tasakaalustada, kui ülistuslauludega liialt läägeks muuta.

Kujutage seda kui teatud tüüpi äraspidist Tähelaeva, mida juhivad lipitseva saatejuhi asemel teie head sõbrad ja... vaenlased kes võltsviisakuse asemel julgevad teid kostitada teraviroonilise kõrvalpilguga. Žanr, mida Delfi anonüümses kommentaariumis on viljeletud juba aastaid. Ühtlasi võib vaadelda seda ka kui teatud grupiteraapia vormi, kus hetkeks saame unustada eestlastele nii ainuomase hirmu, et mida minust küll arvatakse ning võime kõik koos hetkeks alla lasta oma kaitsekilbid ja üksteise üle vabalt naerda. Roast järgib motot: Kes lööb, see armastab!

Enne kui alustame tahaksin veel toonitada, et tegemist on meelelahutusega ja kõik seosed reaalsete inimeste ja sündmustega on tahtlikud, aga mitte pahatahtlikud. See mis järgneb on NALI, kohati julm, kohati valus, kohati halb ja kohati kohatu, aga sellegipoolest Nali. Teid on hoiatatud! 

Aga pikemalt viivitamata on ilmselge, kes istub täna õhtul siia ajalehtedest troonile ja saab au olla esimene röstitav Eestis. See on mees, kes suutnud olla meeletult edukas oma rängale puudele vaatamata!

Henrik paneb pähe punase lokkis paruka.


HENRIK: Mul on au tunnustada täna õhtul siin tõelist visionääri, intelligenti, kirjameest, ühiskonnategelast ja mõtlejat. Selleks meheks on Hans Luik, Hans Hši isa. Röstima hakkame, aga tema ärahellitatud, ihnet, laiska ja pahurat poega! Palun lavale – Hans H. Luik!

Lavale tuleb Hans H. Luik.

HENRIK: Mõned mehed on sündinud erakordsetena, teised saavutavad erakordsuse oma tegudega ja mõned palkavad endale toimetuse.

Hansule tuleb au anda, tema saavutused on tulnud läbi raske töö... tema alluvate oma.

Aga rikkus pole Hansu muutnud, ta on jäänud sama... väljakannatamatuks, kui ta oli vaesena. Iga suure mehe taga seisab tark naine ja iga varanduse taga... kuritegu, kuna Hansu puhul lähevad naised mitmusesse... siis arvatavasti ka kuriteod, aga Hansu kaitseb süütuse deduktsioon - sa oled süüdi seni, kuni on tõestatud su rikkus.



Hansu elu on olnud tõeline tuhkatriinu lugu. The Estonian dream – ainuke inimene, kes on Eestis teatrist alustades rikkaks saanud ehk nagu ingliskeeles selle kohta öeldakse from rags to riches, räbalatest rikkaks, kuigi räbalad on Hansu selga jäänud võiduka lõpuni. Tegelikult planeeris Hans Ekspressi päevalehena, aga kuna toimetus asus hotellis, personaliks olid noored naised ja lõunaks pakuti kokaiini, siis suudeti nädalas kuue numbri asemel välja tuua ainult üks ja seegi on tegelikult, kõike seda arvestades ime. Sõna, mis oli värskelt alustanud Ekspressi toimetuse motoks: IME!

Hansu võib võrrelda jõuluvanaga – mõlemad on punased, mõlemal on sitaks päkapikke, kes kogu tegeliku töö ära teevad ja mõlemad on ümbritsetud valgest pulbrist. Lisaks on mõlemad turunduslikud väljamõeldised – kingid toovad kuuse alla tegelikult vanemad ja ajalehe postkasti toimetus. Vabandan, kui siin on lapsi, kelle jaoks ma nüüd purustasin muheda habemik... Hansu müüdi.

Aga liigume nüüd tänase röstijate paneeli juurde, pean kahjutundega tõdema, et tegemist on päris suvalise kambaga, nii et pole isegi päris selgelt aru saada, kust lõppeb publik ja algavad esinejad.

Esimesena on teie ees Mister Estonia 1990. Härra Tappo-Treial. Mees, kelle eraelu on kui muinasjutt... "Kaunitar ja Koletis". Rene on oma vanalt sõbralt Hansult õppinud, et kord alustatud ja vahepeal maha parseldatud vana teistkordne ropult kallis tagasi ostmine pole häbiasi. Keskerakondlasest südamesõber näitab, et Hansu nö kardinavärv matchib vaibaga või see tähendab maailmavaatega - tahtsin ma öelda.

Lavale tuleb Rene Treial. 
Tema suuresti kohapeal improviseeritud kõne põhineb kolmel alusvaalal: Hans on tige, laisk ja ihne, mida Rene illustreerib näidetega.

HENRIK: Järgmisena meie roasti ainuke välisesineja. Pean siinkohal publiku ees sügavalt vabandama, sest meil kahjuks puudub selle lõigu jaoks hädavajalik sünkroontõlge, aga seda lõiku on kindlasti võimalik järelvaadata juba koos subtiitritega peagi loodava uue telekanali VashiTV eetris. Teie ees on FSB poolt Kadri Kõusaare DNAst kloonitud vene spioon – Viktoria Ladõnskaja.

Lavale tuleb Viktoria Ladõnskaja.

VIKTORIA: Tere õhtust, tere õhtust! Õnnitlen kõiki 25. aastaseks saamise puhul. Suurepärane vanus, kus palju on juba lubatud ja veel väga paljut tahaks.

Muidugi, korraldajad on avastanud Ameerika! Žanr, milles olid esitatud eelmised kõned ja milles mina pean hakkama nüüd enda oma ette kandma, on arvatavasti uudiseks üksnes väga siivsale eesti rahvale. Venemaal (aga nagu teada, teen mina kõike, pidades silmas Venemaad) on olnud iidsest ajast kombeks üksteist avalikult solvata, pärast aga suudelda. Nii et, Hans, pärast esinemist ootan ma suudlust. Põsele.

Selge see, et − ja see on jällegi korraldajate idee − ei ilmu naisterahvas praegu lavale juhuslikult. Ma hakkan rääkima teemal Hans ja naised. See ei ole minu välja mõeldud. Ja miks sellest pean rääkima just mina, ma ei tea. Mina ei ole ju Hansuga maganud. Oletan: valik langes minule sellepärast, et kui jutt on gender'ist, omandavad rõhuasetused äkki erilise tähenduse.

Tunnistan ausalt, et ma ei saa üldse aru, mis naistele võib Hansu juures meeldida! Naised, heitke illusioonid kõrvale ja vaadake tema pikka kasvu. 

Mitte ühegi naise arvamus ei kandu iialgi tema pikkuse kõrgusele. Isegi siis mitte, kui üles hüpata! 

Kuigi − naisterahva mõtte kumerusi oskab Hans hinnata. Noh, meil toimetuses liigub ringi selline “sahin”, et mõned lood jõuavad Ekspressi tänu sellele, et need on “volüümikad”, niisugused lustakad tekstid. Aga see on kõigest sahin.

Ma mõistsin kohe alguses, et Hans − tema on alfa. Jah, juba enne seda, kui lugesin Kadri Kõusaare raamatut. Minu asemel pidi tegelikult täna esinema Kadri Kõusaar, aga tal on kiire. Ta kirjutab parajasti oma kolmandat raamatut. Tööpealkiri: „Punase viiskümmend varjundit“.

Ma taipasin, et isakese Freudi vaim hulgub elavana Ekspressi majas ringi, kui mul paluti pärast esimest töönädalat toimetuses minna üles viiendale korrusele. Peaaegu taevasse. Nojah, linnud lendavad ju kõrgele. Ühesõnaga, seal viiendal korrusel vapustas mind mitte niivõrd kabineti peremees kui kabineti seinal rippuv pilt. See kujutas naise ja luige ühekssaamist. Mu kohv jahtus ja jäigi joomata, sest ma süvenesin mõtisklustesse luige tehniliste parameetrite üle.

Aga mida see pildiluik peaks kartma? Ei, mitte rahaturgude luigelaulu ega trükiarvu kahanemist ega infosõda või muud sellesarnast. Mida siis karta? Cherchez la femme. Otsige naist! Eestis on üks naine, kes suudaks panna välja sellise tiraaži, mis ületaks mitmekordselt Ekspressi juubeliväljaande oma. Naine, kes teab Hansust kõike seda, mida ei tea ei tema eelmised ega praegused ega tulevased naised. See naine on Hansu sekretär! Hans, tõsta järjepanu tema palka, sest kui ta peaks otsustama anda välja oma “pihtimuse”, saaks sellest bestseller.


25 aastat − Ekspress on permanentses puberteedieas. See, kes on kasvõi korra lugenud toimetuse sisest kirjavahetust või, hoidku jumal, saabunud toimetuse koosolekule ettevalmistamata teadvusega, see teab, et toimetuses valitseb lakkamatu kevadine ärevus, terav seksiteemade puudus. Isegi siis, kui lehenumbris on seks juba olemas, lahvatab järgmiseks numbriks isu just selle teema järele. Kuid mis teha, kui kõige üle valitseb alfa, Ekspresss aga on 25-aastane − parimas paljunemise eas.

Viktoria lahkub lavalt.

HENRIK: Suurtel talentidel on palju austajaid, aga vähe sõpru – Andrusel on õnneks palju sõpru. Meeletu edulugu – mees, kes ei suuda isegi korrektselt hääldada sõna RAHA, on sellest vaatamata teatrimaastiku kroonimata haltuurakuningas. On mänginud rohkemates seriaalides, kui kõik teised Eesti näitlejad kokku. Andrus on oma elust veetnud rohkem aega Ivan Oravana kui iseendana. Palun siia Ivan Orava, kes mängib teile eksklusiivselt vaid täna õhtul Andrus Vaarikut!

Lavale tuleb Andrus Vaarik.

ANDRUS: Minu esimene kokkupuude Hansuga oli siis, kui ta oli veel teatrikriitik ja kirjutas arvustuse Ibseni „Kummitustest“. Siiamaani, kui mind tänaval näeb, siis karjatab: „Issand, kuidas sa tulid selle valge ülikonnaga sealt trepist alla“. „Hans, see ülikond oli heleroheline“ „Issand, kuidas sa tulid sealt trepist alla!“ Hans on ka ise ühe näidendi kirjutanud. Selle süžee keerles ühe talumaja ostmise ümber, mida üks vanamees müüa ei soovi. Lõpuks ta ikkagi müüb selle talu – ja siis kolm aastat hiljem ostab tagasi, enamusosaluse.

Meil on Hansuga nii mõndagi ühist, meie mõlema lapsepõlv möödus kuldsetel kuuekümnendatel ja kõrgaeg oli 90ndatel. 

Mõlemad alustasime vaimuinimestena ja lõpetasime ärimeestena. Ainult minu firmapidu, erinevalt sinust, on see, kui ma FIE-na end üksi kodus täis joon... Saab panna esinduskuludesse... Meie tütred käisid koos VHK's. VHK – see on Vanalinna Hariduskolleegium. Seal käimiseks ei piisa sellest, kui su isa on kuulus. Sa pead olema kuulus ja rikas. Marta lõpetas täiskasvanute gümnaasiumi.

Hansu on loodus õnnistanud sellise välimusega, et ta jääb kohe meelde. Kas teate, et ka punapea ootab surma. Sest üürike hetk enne seda lähevad juuksed halliks... Räägitakse, et kui Hans läks Tartu Ülikooli sisseastumiskatsetele, siis oli tal värskelt omandatud komsomolimärk rinnas. Auväärses komisjonis, kus olid Lauristin, Peegel, Vihalemm, tekitas see kohe küsimuse: kas Hansu juuksevärv klapib maailmavaatega? Hiljem selgus, et oma isikuomadustelt – ahne, egoistlik, kitsi – oli ta siiski kapitalist.

Hans on väga mitmekülgne mees. Lisaks teatritööle on ta tegelenud äriga, reisinud mööda maailma, loonud perekondi... Aga kõige südamelähedasem on talle kindlasti olnud üks valdkond, millega ta on tegelenud terve elu ja mille pärast me oleme ka täna siin – kinnisvara. Kes ei teaks tema legendaarseid pidusid Toompea residentsis, kus kokaiini kühveldati koogilabidaga ja naised olid lõdvad kui sült. See ei tähenda, et nad olid kuidagi madala päritoluga – see oli lihtsalt Ekspressi toimetus.


Hansu kohta räägitakse, et ta on maganud 2/3 oma naisalluvatega. See ei ole tõsi. Minu teada on ta maganud kõigiga, see on osa tööintervjuust. Esimeseks looks tuleb teha kiire lühireportaaž väiksest Hansust. Ehk nagu teda hellitavalt kutsutakse Hans H H Luik. Kes tahab teemasse süveneda, siis hiljuti jõudis Hansu haigusest kinodesse kaheosaline film: Nümfomaan.

Kui maaniatest veel rääkida, siis paljude tuttavate meelest on Hans oma olemuselt töönarkomaan. See tähendab, kui teiste jaoks on narkomaania meelelahutus, siis tema jaoks on see töö. Hansu lemmik-laupäevahommiku-söögiretsept on puhas pannkoogijahu.

Muide, ma hakkasin mõtlema, et Eestis on üldse kolm kuulsat H-d. Toomas H Liiv, Hans H Luik ja Toomas H Ilves. Üks neist on president, teisele meeldivad alaealised tüdrukud – ja kolmas istub vangis.

Aga just läbi noorte naiste ongi Hans arenenud, saanud selleks, kes ta praegu on. 90ndatel räägiti Hansu kohta, et oli üks räpane mees, sitane ja räpane. Rokapoeg, kes ei harrastanud pesemist. Iga Hansu uus naissuhe oli nagu muinasjutt Hansukesest ja Gretekesest. Lugu vaesest tüdrukust, kes poisi järelt leivakoorukesi üles korjas. Hans teadis, et ise võib haiseda, aga raha ei haise.

Kuidas sai trööbakollist, kes kilekottidega kontorisse raha tassis, see ülikonnas lõhnastatud mees, kes ta on praegu? Naised. Nagu põlvkonnakaaslane Edgar Savisaar, hoiab Hans ennast noorena juues neitsite verd. Kui tahate teada, mis vahe on Hans H Luigel ja vampiiril, siis üks imeb su külmavereliselt tühjaks ja teeb sulle lapse, ja teine on vampiir.

Hansu alimentide jaoks on Ekspress Grupil omaette kulurida. 

Sic Transit Gloria Mundi. 90ndad on möödas ja võitjate põlvkonnast on saanud toitjate põlvkond. Siin on mees, kes ütles kunagi, et „ isegi Daimler Benzi kaubamärk sisaldab rohkem kultuuri kui teatribürokraatide igav mulin“.  Näe, Daimler Benz müüdi ära, aga teatribürokraadid mulisevad edasi.

Me oleme, Hans, sinuga enam-vähem ühevanad. Vanasti hakati sellises vanuses, kus endal enam hästi ei tõuse, omale monumente püstitama. Õnneks on tänapäeval selleks – Viagra.

Soovin sulle pikka pidu!

Andrus lahkub lavalt.

HENRIK: Kutsusime ta täna õhtul Hansu ja Ekspressi auks kõnet pidama, kui Eesti ühe juhtivama eutanaasiaspetsialisti. Koos pinginaaber Ladõnskajaga moodustavad nad Eesti integratsiooni asendamatu hea politseiniku ja kurja politseiniku tandemi. Eestlaste jaoks venelane ja venelastele eestlane, mees eikellegimaalt ja ma ei räägi hetkel Sillamäest. Andrei H. Hvostov – mees, kes on teinud kannatamise seksikaks.

Lavale tuleb Andrei Hvostov.



ANDREI: Neli aasta tagasi tehti mulle üks huvitav ettepanek – kirjutada uus Tõde ja Õigus. Tammsaare surmast oli möödas 70 aastat, kirjaniku tekste ei kaitsnud enam seadus, neid võis hakata ümber kirjutama. Ja paremaks kirjutama. Klassikute paremaks kirjutamine on „huvitav väljakutse.“

Ma jäin selle pakkumise üle tõsiselt mõtlema.

Oli selge, et uue Tõe ja Õiguse tegevus ei saa enam olla kusagil metsa taga soo servas. Kohas nimega Vargamäe.

See saab toimuda ainult linnas. Mõnes metropolis. Tallinnas.  

Ja tegelasteks ei saa olla põllumehed-talupidajad. Moodsat elu kajastava romaani tegelasteks peavad olema uue aja peremehed – firmajuhid, kes ei jagele enam heinamaade ja kuivenduskraavide pärast. Uued peremehed võitlevad turuosa pärast.

Muidugi on uutel peremeestel nonde eelmiste peremeestega see ühine, et ka nemad, need uued peremehed, arutlevad üksteisele käkki keerates selle üle, et mis on Tõde ja mis on Õigus.

Sellise järelduseni jõudsin ma üpris kiiresti. Edasi tuli välja mõelda, et mis on see Uus-Vargamäe?

Milline tegevusala?

Kuna ma olen seotud ajakirjandusega, siis hakkasin mõtlema mulle harjumuspärasest maailmast. Vastus tuli ootuspärane – Uus-vargamäe on muidugi MEEDIA.

Uued peremehed-kohaomanikud, kes on läinud laupkokkupõrkes vastakuti, on sellisel juhul Mart Kadastik ja Hans H.Luik.

Tuletan meelde, et Tammsaare romaani tegelased polnud valmis kompromissideks. Üks neist oli ilmselgelt liigne Vargamäe maailmas. Selles olid mõlemad vingamehed raudkindlad, et üks neist pidi kaduma.

Kõlab tuttavalt, kas pole nii, Hans?

Edasi kerkib küsimus, et kes on kes?

Kumb on Andres Paas ja kes on Oru Pearu?

Ärge kiirustage vastusega.

Ma tean, me kõik teame, et mingil kummalisel kombel on eesti mehe sümboliks tehtud just nimelt Andres.„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“ Tööd tegi Andres muidugi kõvasti. Tappis tööga oma naisegi. 

Ja siis proovis sedasama oma lastega.

Õhtutundidel luges ta Piiblit. Püüdis leida sealt elu mõtet.

Selline korralik eesti mees.

Nagu Kadastik. Kes on samuti korralik eesti mees.


Tema huvi on olla esimene, suurim. Selle nimel on ta loopinud raha ja inimesi. Kadastiku teine huvi on võim. Ta on ikka olnud võimule lojaalne, nii enne kui ka nüüd.

Pearu ei ole korralik eesti mees. Ta oli hingelt kunstnik. Kallile nuabrimehele käki keeramine muutub temal pikaks ja kestvaks kunstiliseks projektiks. Pearu piiblit ei lugenud. Aga kummalisel moel oli ta ometigi Jumale ligemale.

Järelikult oleks Hans selles uues Tões ja Õiguses nagu Pearu. Hans alustas kultuuriajakirjanduses. Ta on ise kultuuritegelane, ta kirjutanud ilukirjanduslikke tekste. Näidendeid ja filmistsenaariumi. 

Hans väitis kunagi ühes intekas, et tema kinnisvarategevus on romantiline keskkonnakujundus. Ma ei kahtle, et see oli öeldud siiralt.

Hansu huviks ei ole tahe olla esimene ja suurim. Tema huvi on tuua nähtavale vedrud, näidata salajasi mänge, mida juhitakse tagatubadest. Hans ei taha olla kellegi tööriist, tema on ise tegija.

Tammsaare maailmas on üheks huvitavaks seigaks see, et meil ei näidata mitte kunagi tööd tegevat Pearut. Pearu istub kõrtsis, enamasti tagatoas, kus ta ajab rehnutti. Kõiksugu valla- ja mõisategelastega.

Ja kui ta tööd teebki, siis on see töö seotud kalli naabrimehe elu keerulisemaks tegemisega. Ehitab tammi ette kuivenduskraavile, et naabrimehe heinamaa üle ujutada. Ja siis passib ööd kui päevad peale, et seda tammi ei tuldaks lammutama.

Pearu ei künna põldu, ei raada metsa. Ei tegele justkui tootmisega. Ometigi on tal raha küll. Igatahes rohkem kui tema vastasel.

Tammsaare ei selgita, kuidas on see võimalik.

Ja ma ei saa ausalt öeldes sellest aru ka Hansu puhul.

Ma pole olnud Hansu töövari, aga ma teen järeldusi.

Mõnikord saabuvatest mailidest, kus Hans küsib, kas ma olen juba lugenud seda artiklit või toda raamatut. Tavaliselt ma pole lugenud. Ja ma näen Hansu kahtlaselt tihti teatris või ka lihtsalt mingitel luuleõhtutel. Kadastikku ma seal ei näe. Kadastik kuivendab samal ajal sood ning juurib kändusid.

Uus Tõde ja Õigus on senini sündimata sellepärast, et ma ei suutnud välja mõelda kuivenduskraavi ekvivalenti.

Tuletan meelde, et seal oli üks kraav, mille pärast kanged mehed kaklesid. Kuivenduskraav. See jooksis nende valduste piiri mööda. Mingi hetk muutus see justkui rindejooneks. Seal toimus isegi füüsilisi kokkupõrkeid.

Ma jõudsin mingi hekt paratamatult järeldusele, et Hansu ja Kadastiku ühine kraav võiks olla meediatoode SL Õhtuleht ja Ajakirjade Kirjastus.

Mis tähendab seda, et kõik need tammiehitamised maade üleujutamiseks ning teravate vaiade löömised kraavi perve ja kogu see muu värk ja kamm peaks käima nende ümber.

Enam mitte, nüüd on see kraav juba paar kuud Hansu oma. Aga tookord, kui ma selle asja üle mõtisklesin, oli see ühisomand.

Romaaniprojekti läbikukkumine sai alguse sellest, et mul ei õnnestunud välja nuhkida ühtegi hingematvalt kaunist episoodi sellest võitlusest, mis käis Õhtulehe ja Ajakirjade Kirjastuse ümber.


Kui keegi ütleb, et seal midagi nagu polnudki, siis ma julgen selles kahelda. Midagi pidi olema. Lihtsalt mina ei leidnud.

Mille puhul ma tahan Hansu õnnitleda!

Mitte selle puhul, et mina, Hansu ajalehes töötav inimene, osutusin uuriva ajakirjanikuna ebapädevaks.

Õnnitleda tuleb Hansu selle puhul, et need inimesed, kes valdavad tema ärisaladusi, on osutunud äärmiselt kidakeelseks. Minu õnnetuseks.  

Ma ei suutnud välja mõelda, et kuidas täpselt Hans võttis labida kätte ning suundus täiskuu ööl ühise kraavi kaldale, et seal korda saata mõni väga kunstipärane diversiooniakt. Täpsemalt ei suutnud välja mõelda, et MIS ASI see diversiooniakt võinuks olla.

Uue Tõe ja Õiguse esimene osa on praegu sügavkülmas.

Muidugi oli Vargamäel ka igasugu muud rahvast – karjapoisse, sulaseid, päevilisi, saunarahvast.

Ma tegelen praegu nende kirjeldamisega. Koloriitne seltskond seegi.

Aga ma ei ole siiski kaotanud lootust, et kunagi jõuan ma ka selle põhilise juurde.

Pannes silme ette sihi, siis näiteks Ekspressi kolmekümnendaks juubeliks võiks selline teos valmida.

Ma loodan, et Hansul on selleks ajaks juba täiesti ükskõik, mida temast kui prototüübist arvatakse või kirjutatakse.

Sest teatud asjad on rahvuslikus tüvitekstis ette kirjutatud ja neist tuleb ka modifikatsioonide puhul lähtuda.

Juba erapooletu kõrtsmik ütles – „litsid mehed need Vargamäe mehed!“

Andrei lahkub lavalt.

HENRIK: Naine tänu kellele sai verb saagima ÕSis juurde uue tähenduse. Kui su eksabikaasa on Carl Danhammer, siis võid veenvalt öelda, et abiellusid Risto-Mattiga tema välimuse pärast. Prohvet Mooses, kes juhtis kiusatud rahva üle vee tõotatud maale ja edastab oma jüngritele kümmet käsku Elu24 vahendusel. Naine, kes võiks täitsa vabalt olla meie päevakangelasega koos, kui üks oleks natuke vanem ja rikkam ja teine noorem ja... päris ajakirjanik. Anu Saagim!

Lavale tuleb Anu Saagim.



ANU: Tere! Wow. Tundub, et Ekspress Grupil on rasked ajad. Backstage`is polnud vip-idele isegi kokat, šampanjast rääkimata.

Varem, kui Hans pidu pidas, siis kühveldati kokat suhkrukühvliga, serviis visati tema Toompea residentsi aknast välja ja Ekspress Grupist sai öösiti Ekspress Grupikas. Nüüd oleme siin Lennujaama kõrval pilpakülas, kell on kolmveerand üheksa õhtul ja Hans grupiseksib ainult silmadega. (Tunnista, Hans, mõte minust ja Viktoriast erutab sind!)

Nagu te teate, ma olen Elu 24 peatoimetaja ja see kuulub mitte Ekspressi, vaid Postimehe kontserni. Aga mul on täna õudsalt hea meel tervitada kogu Postimehe kolleegiumi poolt oma ühte suurt rivaali, tõesti revolutsioonilist väljaannet, milleta Eesti ajakirjandusmaastik kahtlemata ei oleks täna see, mis ta on – aitäh, Delfi!

Ma pean tunnistama, et Eesti Ekspressi lugesin ma viimati 10 aastat tagasi, kui see veel aktuaalne oli. Pärast seda lahkusin mina – ja veel 10 000 lugejat.

Ma ütlen ausalt, et kui Kender rääkis kevadel ühe kultuuriväljaande kohta, et see on vanamoeline ja akadeemiline boring ass shit, siis ma olin kindel, et ta räägib Ekspressist. Samas, mu viga oli arusaadav, sest nagu me teame, siis lugejate arvu poolest Sirbil ja Ekspressil täna enam suurt vahet ei ole.

Muide, Elu 24 loeb täna 500 000 inimest, rohkem kui ühtegi teist väljaannet. Nii et, head konkurendid, ma saan täiesti aru, miks Ekspress sellest nädalast tasuta ilmub. Pikas alanduste reas on see nagu viimane ponnistus enne lõplikku surmakorinat. Rahu tema põrmule.

Aga kallid sõbrad, tänasel mälestusõhtul võiksime keskenduda siiski headele aegadele. Ekspressi hiilgeaegadele. See oli siis, kui Hans teadis, et tal on Eesti kõige suurem...

Ja ma ei mõtle ajalehte. Ma küsisin tänast õhtut ettevalmistades paarilt Hansu kunagiselt naistuttavalt, ja Hans olevat ükskord käinud ekstra Ameerikas seda kontrollimas, kui räägiti, et ühel vennal Urbil on suurem kui temal. Ja kui ta siis Ameerikast naases, ütles võidukalt, "Aga Urb ei tule enam tagasi Eestisse!"

Pussnässakas, solgitorurott, punaste kubemekarvadega haisukott… Need on mõned hüüdnimed mehele, kes tähistas esimese Ekspressi ilmumist vanni minekuga. 

Kui te olete kunagi mõelnud, mida tähendab "H" Hans H Luige nimes, siis see ei ole Hügieen. Ja võib ju vaielda selle üle, kas tal oli või ei olnud kõige suurem munn, tema paljude naistuttavate jaoks on selge see – et ta oli kõige suurem munn.

Hansu ego on nii suur, et seksides ta hüüab oma nime. Haa, haa, Hans H!

Ja kui ta on õhtuti üksi kodus, siis ta masturbeerib video peale, mis ta on ise teinud, endast, ja kus ta masturbeerib, video peale, mis ta ise on teinud, endast masturbeerimas. See on nagu „Spiegel im Spiegel“. Mis mängibki tavaliselt selle taustaks.



Hansu puhul ei saa mööda noortest naistest. Araablastel on kuulu järgi pärast surma õigus 72 neitsile. Kui nii, siis Hans on juba paradiisis olnud. Ja ta visati välja, kui ta üle limiidi läks. Isegi araablastel sai mõõt täis, meil on džihaad on käimas, ega neid neitsisid nii palju ka ei ole...

Oma toimetusega käitub Hans rüütellikult. Ta on nagu baltisaksa aadel – kellel on esimese öö õigus. Pärast võib maarahvas edasi toimetada, punane geen jätkab oma liini. Kuigi tänavu sügisel komplekteeriti üsna vähe uusi klassitäisi õpilasi, siis kaks klassitäit olid Hansu omad...

Kui ma väike olin, siis ma mõtlesin alati, et misasi see voorusevöö on. Kuni Barbi Pilvre rääkis mulle. Seda kasutati Ekspressi toimetuses, et kaitsta halbadel päevadel naisi maia munk Hansu ja tema – kloostrivärava võtme eest.

Tagantjärele võib öelda, et kogu Eesti Ekspressi lugu ongi nagu seksrevolutsiooni lugu 70ndatel, alustati vaba armastuse ja romantiliste ideaalidega Olümpia hotellitoas, kus kellelgi polnud raha ega raseerimisvahendeid, siis tuli illusioonide purunemine ja suguhaigused Tatari tänaval ning lõpetati väikekodanliku tundetu hõõrumisega Narva maanteel.

Kui te vaatate Ekspress Grupi kodulehelt, siis selle eriilmelise seltskonna toob täna kokku nende ainus jagatud väärtus – tripper.

Kõike seda kõrvale pannes. Hans on väga kirglik mees. Mulle meeldivad kirglikud mehed. Nagu mu endist abikaasat, iseloomustab Hansu suur kirg – raha vastu. Samuti meeldivad Hansule inimesed, kes teevad oma tööd kirega. Täpsemalt, talle meeldib, kui tema ümber tehakse tööd kirega ja õhinapõhiselt – siis saab tema töötada nii nagu talle meeldib – europõhiselt.


Hans on nagu see tegelane Disney multikast, onu Robert, ihnuskoi, kelle oma raha kaitseb selline voorusevöö, mida ükski shaolini munk ega ajalehe peatoimetaja lahti ei muugi. Ma tunnistan teile ausalt, ma saan täna siin ülesastumise eest 85 kulli.

85 kulli! Tänapäeval ei saa litsi ka sellise raha eest. Hans seda muidugi ei tea, sest tema ei käi lõbumajades. Tal on selle jaoks toimetus, kust saab tasuta. Miks ma ei ole kunagi tahtnud Ekspressis töötada? Sest naisalluvana peaksin nagu kõik teised läbima Hansu "tööintervjuu", ja mulle ei meeldi seks solgitoruga.

85 kulli. Ja see on Ekspressi sünnipäev! Vaadake siin ruumis ringi. Ülejäänud 364 päeva aastas peetakse seda mandunud seltskonda üleval ajalehepaberi söömise ja trükisegude joomisega. Paljusid neist te ilmselt enam järgmisel sünnipäeval ei näe. Ja Andreid kindlasti mitte...

See ei ole Elu 24, see on Elav Surnu 24.

Aitäh.

Viimasena astub lavale Hans H ise, kes ütleb omakorda iga ülesastuja kohta midagi salvavat.



Eesti esimene avalik
roast on lõppenud!