Kinoteatri dokumentaalne teatrirännak "Murru 422/2"

Inimesele saadetakse täpselt nii palju katsumusi, palju ta suudab taluda. Nad lähetatakse, et inimene tunnetaks oma jõudu ja võimaluste piire.

(M. Lihoi, "Surmamõistetu märkmed", 2015)

Ühe mitte just kõige päikselisema suvelavastuse jaoks oleme kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär. Alates 3. juulist taaselustame selle teatrirännakuna, millest puudub näitlemine.

Murru vanglasse on vähesed – vabatahtlikult – sisse pääsenud. Lagunev JUM-422/2 kompleks Vana-Haapsalu maanteel peidab endas kinnipidamiskambreid ja ülekuulamisruume, aga ka ametnike kabinette ja haiglapalateid, isegi spordisaali ja kirikut. Ühtlasi peidab ta endas ajaloo lõppu. Nimelt oli tegu viimase koloonia-tüüpi vanglaga Eestis, kus kinnipeetavad elasid suurtes gruppides koos, kus valvurite ja vangide vahel ning eriti barakkide sees valitsesid keerulised hierarhiad ja kus kanti edasi Venemaalt pärit vanglatsoonide kirjutamata seaduseid – panjaatjaid.

Idee ja teostus: Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann (NO99), Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar.