Kinoteatri momendid #15

Alguspunkte on raske fikseerida: neid välja kaevates ja peilides, mis eelnes millele, võib eksida sinnasamma, kuhu auväärt džentelmen Tristram Shandy, kes omaenda sünnihetkeni jõuab alles elulooraamatu neljandas köites. Siiski, midagi on selles momendis siin, kui “Kinoteatri” esietendusel, 30. septembril 2011 tuleb lavale Henrik ja alustab kõrvalepõikega, mis võtab lõpuks enda alla suurema osa tema kavast.

Sander Õigus võib ju tagantjärele väita, et tegi kuskil kodus peegli ees juba pool aastat varem eestikeelset stand-up’i, aga vähemasti sai sellest siin alguse esimene päriselt toimiv püstijalukomöödia, millest tekkinud elevus pani eestis aluse uuele žanrile, mitme andeka inimese teatriteele ja muuhulgas ka ühele teatrile. Muide, algselt oligi Kinoteater hoopis kava nimi: püstijalukomöödia “Kinoteater”.

Ajaloo huvides olgu siin ära toodud ka esimese lavastuse täieline isikkoosseis. Laval: Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Jörgen Liik ja Karl-Andreas Kalmet. Lava taga: Paavo Piik ja Diana Leesalu.
Vanade protokollide järgi liitusid paar kuud hiljem produtsendina Paul Piik ja kommunikatsiooni peale Ruudu Raudsepp, kui etendused liikusid Levika kõrval asunud projektiruumist März suurematesse saalidesse.

Laval sünnib harva selliseid hetki, mida on huvitav jälgida ka kaheksateistkümnendal vaatamisel. Just nii juhtus iga kord etendusel “Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine”, kus vioola lõhkumise peale käis publikust läbi jõnksatus, mis püüdis kuidagi endasse ära mahutada võimaluse, et orkestrant Laur Eensalu jäi vaatajate silme all ilma oma kõige kallimast varast.

“Tüdrukud ei nuta…” (2015), “Võidab see, kellel on kõige hullem mees” (2013) ja aktsioon “Huumoritunnel” (2016) olid Kinoteatri  koostööd Piret Krummi ja Katariina Tammega, mis sündisid isiklikult pinnalt võrsunud lugudest ja tegelaskujudest. Naissaarel kahel suvel mängitud lavastuse jaoks seadis muusika Rasmus Puur, kelle sulest pärineb ka pala “Katariina punk” (R. Puur / K. Tamm). Lisaks Laur Eensalule lõid Nargen Opera instrumentaalansamblis kaasa Marten Altrov (või Martin Kuusk), Villu Vihermäe, Madis Jürgens ja Sten Heinoja (või Johan Randvere).

Võib vist öelda, et mustkunstnike lavastusega sai hoo sisse Kinoteatri Jérôme Bel’i-periood. Dokumentaalsed ja ametite köögipoolt avavad lood, mida jutustavad professionaalid ise, võtsid hästi kokku meie tollase kreedo, et lavalt on huvitav vaadata inimest, kes teab, millest ta räägib. Lavastusele “Kaota mu naine ära ehk mis tunne on olla mustkunstnik” (2014) järgnesid õpetajaelu kajastavad “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?” (2015) – pikad pealkirjad meeldisid meile vahepeal ka – ning sellest tõukunud ja Londonis esietendunud inglise õpetaja lugu “Finding Mr Paramour” (2017).

“Kaota mu naine ära…” võeti toonase Draamamaa.weekendi kavva ja sellest sai esimene Kinoteatri lavastus, mida mängiti välismaal aka Helsingis. Lavastuses näidatud klipi võttis üles Rainar Aasrand ja ausalt öeldes pole me siiani lõpuni kindlad, kas Eesti Mustkunstnike Liit on reaalselt tegutsev organisatsioon või lihtsalt üks järjekordne trikk, mida meile etendati Johan Randvere kaasabil. Igatahes, üks mustkunstnikest, Meelis Kubo, hakkas hiljem tegelema näitlemisega, teine, Charlekas, tegi Eestist ärakadumistriki. Voiceoveri sisse lugenud kõrvalosatäitjast Toomas Sarapuust sai üksvahe Võru abilinnapea. Ja klipi alguses lilli ulatav režissöör Rainar tantsis aktsioonis “Manifest 2: Rajuelu” poolteist tundi järjest laval ning tegeleb nüüd interdistsiplinaarse kunstiga.

“Batuudimees” (2012) oli Kinoteatri esimene ühekordne aktsioon. Draama Festivali kõrvalprogrammis ja peamiselt teatriinimeste ees aset leidnuna ärritas see paljusid, kuna äsja teatrikoolist tulnud nolgid võtsid skeenet arvustada, aga nagu klipist kuulda, toimis see ka vabastava ventiilina. Ülesvõte mõjub praegu üldsegi omamoodi ajastu dokumendina: tolmusest Draamateatrist on vahepeal saanud eesti teatri lipulaev, NO99 on ammu ajalukku vajunud ja Krahlis võtavad paljaks juba hoopis uued inimesed.

“Batuudimehes” olid kordamööda laval Henrik Kalmet ja Jörgen Liik, kui vaheldumisi demüstifitseeriti eesti teatrielu ja lavakooli. Dramaturgidena lõid kaasa Paavo Piik ja Diana Leesalu, konsultandina Meelis Oidsalu. Ühekordse aktsiooni formaat, mis võimaldas ootamatusi ja poliitilist seisukohavõttu, kristalliseerus hiljem “Manifestide” sarjaks (2013-14) ja žanrist on saanud Kinoteatri üks raudvarasid, mille rida toob välja kultuurirahastust kritiseeriva pressiteateni, millega annetasime 10 000 eurot oma tegevustoetusest EKKM’ini (2023).

“Murru 422/2” (2017) oli Kinoteatri esimene tõeliselt suur produktsioon. Ettevalmistuste käigus ehitas valguskunstnik Revo Koplus vanale vanglaterritooriumile elektrisüsteemi, kunstnik Illimar Vihmari näpunäidete järgi pesime eluaegsete kambriseintelt äädikaga hallitust, Rimini Protokolli eeskujul toimus etendus kõrvaklappides, mille saatjat vedas seljakotis vangivalvurit kehastanud näitleja – näiteks toona lavakoolis õppinud Ken Rüütel või Kaarel Pogga. Ühesõnaga, iga etapp oli produtsent Paul Piigi jaoks sisuliselt leiutamine, millele valmis šablooni polnud. Just “Murru 422/2” kogemuse pealt oli hiljem võimalik luua teisi ebakonventsionaalseid lavastusi nagu “Kinoteatri eksperiment” (2018-19), “Eriolukord ruudus” (2020) või samal vangla territooriumil aset leidnud “Romula ja Julia” (2025).

Kuna vangielu sai maitsta korraga 30 inimest, siis andsime kuni 5 etendust päevas ja kahe suve jooksul mängisime lavastust kokku 300 korda, mis on tänini Kinoteatri rekord. Dokumentaalse lavastuse dramaturgina lõi lisaks Paavo Piigile kaasa oma esimesi töid tegev “maasikas” Priit Põldma. Lavastust ettevalmistavasse meeskonda kuulusid lisaks eelnevatele veel Henrik Kalmet ja Raido Linkmann ning vangivalvuritena said karastuse Martin Kork, Rainer Elhi, Mihkel Kallaste, Mikk Ostrov, Sander Aleks Paavo, Lauri Põld, Karl Sakrits, Indrek Viires ja Johannes Viik (enim mängukordi – Torpeedo!)

Vanglaslängi ja -eluolu andsid edasi terve plejaad eesti näitlejaid, kellest selles katkendis kuulete Hilje Mureli, Ivo Uukkivi, Kait Kalli ja Veiko Tubina hääli. Etenduse fotod pärinevad Kinoteatri pikaaegselt kaasteeliselt Siim Vahurilt.

Lavastuse “Gesamtkunstwerk” (2019) keskel oli neli seotud muusikapala 70ndate algusest, mille loojad kordamööda üksteisesse armusid või muul moel teineteist mõjutasid. Kuna kaks esimest lugu olid ballaadid, muretses lavastaja, et ehk peaks too kolmas – Lou Reedi/Nico “I’ll Be Your Mirror” olema tasakaaluks kergem ja rütmikam. Laule seadnud Hendrik Kaljujärv tunnetas olukorda aga teistmoodi ja laskis näitlejatel mängida vastupidi nii aeglaselt kui võimalik. See tekitas lavastusse omamoodi hüpnootilise ajaaugu, kus korraks läks meelest kõik muu – ning kunsti mõjust rääkiv lugu sai ise mõjule pääseda.

“Gesamtkunstwerk” oli vormilt teatriessee, kuuludes mõtteliselt ühte kolmikusse teiste Paavo Piigi lavastustega “Ei tao” (2017) ja “…Eetika” (2022). Katkendis on laval Sander Rebane, Getter Meresmaa ja Teele Pärn. Järgmiseks palaks lisandus neile Iggy Popina lavastuse algusaastatel Martin Tikk ja lõpuaastatel Ken Rüütel. “Gesamtkunstwerk” esindas koroonaajal kodumaad Eesti teatrinädalal Espoos 2022.

Lisaks oma aktsioonidele on Kinoteater aastate jooksul aidanud teha päris mitmeid sotsiaalkampaaniaid – teemadel, mis on meile olulised tundunud, arvuliselt vast kõige enam alkoholikahjude ennetamisel.

See on üks Rimiga koostöös loodud klipp, mis me teada avalikku meediasse ei levinudki ja kus astuvad üles Karl-Andreas Kalmet, Ragnar Klavan, Tanja Mihhailova ja Katrin Mesilane. Üles võttis Oskar Lehemaa, teksti loeb peale Henrik Kalmet.

2010ndatel hakkasid paljud tublid Eesti ettevõtted ühtäkki saama 25 või isegi 30 aastat vanaks. Kuna majandusseis oli hulga parem kui praegu, saime päris palju pakkumisi lavastada või filmida või üldse läbi viia galaüritusi.

Teehooldusfirma “ÜLE” sünnipäev oli selline, mis ühendas kõiki eelpoolnimetatud asju. See klipp pärineb nende 25. juubelietenduselt ja nende lahkel loal riputame selle nüüd ka siia üles.

Lisaks Gudronaatorile osades: Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets ja Kait Kall. Klipi režissöör: Doris Tääker.

Nii nagu ikka, kujunevad truppidel välja rutiinid, kuidas ennast enne etendust käima tõmmata. Siin tutvustavad “Aadama õuna” osatäitjad Priit Pius ja Tõnis Niinemets veidi pikemalt ühte võimalikku varianti. (Taamal vilksatavad ka teised lavastuse osalised: Priit Võigemast, Andrus Vaarik, Henrik Kalmet, Kait Kall, Margus Prangel ja Märt Avandi.)

Priit Võigemastiga seotud lavastused moodustavad omaette peatüki Kinoteatri ajaloos. “Aadama õunad” (2016), “Monument” (2018) ja “Bäng” (2021) tõid lavale värske dramaturgia Anders Thomas Jensenilt ja Marius von Mayenburgilt, taani paraneva neonatsi ja usa parandamatu presidendi, lood, mis põimisid satiirilist ja eksistentsiaalset. Koos Henrik Kalmetiga lavastatud “Aadama õunad” on seni ainuke Kinoteatri lavastus, mis pälvinud ka aasta lavastuse nominatsiooni.

Kusjuures omaette žanriks said muusikalise kujundaja Veiko Tubina poolt tehtud minidokid Naissaarelt, kust need kaadrid pärit.

Kui meile juba see olukord kätte mängiti, et saime Vabariigi aastapäeva kontsertlavastust teha tühjale saalile, siis kasutasime võimalust ja panime rahvasaadikute asemel sinna tiksuma 101 metronoomi. Ajendiks György Ligeti eksperimentaalne klassikalise muusika pala “Poème symphonique” (1962), mis laseb 100 metronoomil üheaegselt heli tekitada. Ja kontsert missugune!

Selle saavutamiseks oli muidugi kõigepealt vaja üle Eesti kokku koguda 101 vanakooli metronoomi (sest tänapäeval kasutatakse juba elektroonilist tiksu), aga noh, tänu sellele saime palju uusi kontakte muusikakoolide ja klaveriõpetajate hulgast. Abstraktsest vaatemängust sai kokkuvõttes osa tänini kõige suurem Kinoteatri publik ehk ülekannet vaatas koroonaajal kodust 175 000 inimest (režissöör Ove Musting, muusikajuht Sander Mölder).

ETV-ga on Kinoteatril on läbi aastate kirglik ja tormiline suhe. Lisaks EV103 kontserdile (2021) on arhiivist täielikult kättesaadavad näiteks Aastavahetused Kinoteatriga (2015/2016), “Jalgpalli MM Katarsis” (2022) ja mitte-nii-täielikult ka “Kinoteatri õhtune vöönd” (2023).

Aastate jooksul on Kinoteater teinud ka mitmeid lavastusi, mis toimuvad täitsa tavalises teatrisaalis, kus on tegelased, näitlemine ja monoloogid. Mõnel juhul oleme selleks kokku pannud omaenda ideaalmeeskonna, nii nagu näiteks lavastustega “Kahekesi” (2020) või “Kohver” (2023), aga tihti sünnivad sellised lavastused koostöös mõne teise teatriga. Nii on ka lavastusega “Pidusöök” (2019), mis on koostöö Endla teatriga ja kust on pärit see klipp. Aga ka näiteks lavastustega “Titaanide heitlus” (2020) “Haige Mäger” (2021) või “B-koondis” (2023).

“Pidusöögis” arutlevad kreeka mehed – ja üks naine – 416. aastal eKr armastuse üle. Näidend põhineb kahel sümpoosioni kirjeldusel, mis aegade tagant meieni jõudnud: Platoni ja Xenophoni omal. Klipis on näha Antisthenese monoloogi, mida esitab Meelis Rämmeld. kuulajatest on näha Sten Karpovi ja Sander Rebase toogades peanuppe. Lavastus püsis Endla repertuaaris 4 hooaega.

Üle aasta kestnud võtteperioodi käigus kujunes filmi “Aasta täis draamat” peategelase Alissija ja režissööri Marta vahel välja usalduslik side, mis tähendab, et ühel suveõhtul Valgas võiski Alissija pöörata kaamera hoopis Marta poole ja küsida, kuidas tema end tundis projektiga alustades. Milliseid ebamugavusi või ootamatusi tuli ületada?

Kui film kinno jõudis, oli sama oluline side, mis tekkis Marta ja filmi levitamisega appi tulnud Liine vahel (kes on sealt edasi kaasa löönud paljude filmide juures). Võib öelda, et just sellised inimestevahelised sulandumised tegid “Kinoteatri eksperimendist” meie senini ilmselt kõige edukama projekti, mis pälvis Kulka näitekunsti aastapreemia ja käis ära mustmiljonil filmifestivalil.

Marta Pulk on aastaid olnud Kinoteatri salarelv, mängides üliolulist rolli lavastustes “Manifest 3” (2013), “Vihanemees.com” (2019), “Romula ja Julia” (2025) ja “Kinoteatri lühkarid” (2025-6). Klipis on näha veel Alissija ema Galina Jevtjukovat ning kaadritagune hääl kuulubki Alissija Elisabet Jevtjukovale.

“Romula ja Julia” (2025) esika eel helistas Paulile üks lätlane, kes esitles ennast Reutersi ajakirjanikuna ja teatas, et tahab teha lugu kummalisest autodega teatrilavastusest. Kuna jutt ei olnud väga selge ja esikaks ta kohale ei ilmunud, kahtlustas produtsent-paranoiline Paul, et keegi püüdis lihtsalt tasuta piletit välja kaubelda. Kui päev hiljem lõunanaaber vabandavalt siiski kaameraga kohale ilmus, lasime ta sisse ja edasi läks nii, et hakkasime saama teateid jätkulugudest üle maailma.

See konkreetne uudislugu mängis ükspäev CNN’is iga tunni aja tagant, nii et võib vist üsna kindlalt öelda, et tänaseks on “Romula ja Julia” Kinoteatri kõige tuntum lavastus. (Mida kinnitavad ka regulaarsed järelepärimised Rummu karjääris.)

“Romula ja Julia” on ka üks Kinoteatri aegade keerulisemaid lavastusi – suurte masinate, hektarisuuruse lava, 13 autojuhi, erasektori toetajate, vabatahtlike ja ilmataadi kapriiside kombineerimise eest üheks toimivaks masinavärgiks sai produtsent Paul Piik teatriauhindadel nominatsiooni. Kasutame siinkohal juhust ja täname kõiki kaasalööjaid selle ägeda suve eest!

“Kinoteatri lühkarid” (2025-26) oli meie esimene ametlik koostöö Kristjan Sarvega, kes osales lõpuks kokku neljades lühkarites ning leidis võimaluse kehaliseks eneseväljenduseks kõigis neis. See igihaljas klipp pärineb esimestest lühkaritest – laval on ühel hetkel kogu näitetrupp (lisaks Kristjanile veel Mari-Liis Lill, Henessi Schmidt, Mirtel Pohla, Henrik Kalmet, Maarja Johanna Mägi ja Robin Täpp) ning videokunstnikuna Joosep Ehasalu.

Ülesvõte on iseloomulik ka selle poolest, et lühikeste stseenide kokkumonteerimisel olid tihti väljakutseks üleminekud ühelt stseenilt teisele ja lavavahetused. Kuna seda tegid enamasti näitlejad ise, võib öelda, et näitleja ja lavastaja Henrik saavutas lühkarite perioodi lõpuks juhtiva lavameistri taseme 5.

“Kinoteatri lühkarid 01-06” olid lühikestest stseenidest koosnevad lavastused, mida mängisime 2025/26 hooaja jooksul Salme kultuurikeskuse suurel laval. Iga kord uue loomeüksusena kokku tulnud writer’s roomis osales lõpuks kokku 17 kirjutajat, 30 näitlejat ja 15 muud kunstnikku. Produtseerisid Siim Tõniste ja Iti Arvisto. Au ja kummardus teile kõigile!

Mis siis, kui ühel heal päeval – või ööl – otsib üks deemon su üles su kõige üksildasemast üksildusest ja teatab sulle: “See elu, nii nagu sa teda praegu elad ja nii nagu sa teda elanud oled, seda pead sa elama korra veel ja siis veel lõputul arvul kordi; ja selles ei juhtu midagi uut, vaid iga valu ja iga rõõm ja iga mõte ja ohe ja kõik pisiasjad ja suursündmused su elus peavad aiva korduma, ja täpselt samas rivis ja järjekorras – isegi see ämblik ja kuuvalgus puude vahelt, see hetk siin praegu ja mina ise. Olemise igavene liivakell pööratakse ikka ja jälle ümber – ja sina koos temaga, kübemeke tolmu!”

Lõik pärineb Doris Tääkeri making-of-filmist, mis sai kunagi lisatud “Püstijalukomöödia” (2011) DVD-le (kui oli veel aeg, mil tehti DVD-sid). Jäädvustusest paistavad noored Kinoteatri algatajad Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Diana Leesalu, Paavo Piik, Karl-Andreas Kalmet ja Jörgen Liik, samuti noor produtsent Paul Piik ja noored filmitegijad Madis Reimund, Kristjan Kurm, Meelis Mikker ja Maria Kljukina.