Kinoteatri selle hooaja esimene lavastus lähtub olukorrast Eesti kultuuripoliitikas, kus üha enam jääb mulje, et Kultuuriministeerium on teatrite pantvang. “Noh, sinna asemele võiks panna ka mõne krõbedama sõna”, nendib Kinoteatri finantsdirektor Alari Rammo.

Pantvangidraama käivitajaks on muster, kus mistahes Kultuuriministeeriumi algatus, mis lõppeb mõne teatri rahastuse vähendamisega, toob endaga kaasa häda- ja ohvrikisa meedias, mida ajakirjanikud võimendavad. Selle tulemusena leitakse alati kuskilt raha juurde, sest vastasel korral ähvardavad teatrid enesetapuga või siis lastakse õhku mõne ministri reputatsioon.

“Nii sünnib huvitav paralleelreaalsus”, sedastab Kinoteatri personalidirektor Paavo Piik, “kus muudes kunstivaldkondades tilgub katus läbi, aga Eesti teatris valitseb n-ö lõputu kasvu mudel."

Kinoteater toob välja, et juba praegu on Eestis liiga palju teatreid, liiga palju uusi lavastusi, koolid toodavad juurde liiga palju näitlejaid, kes omakorda loovad uusi teatreid, mis toovad välja uusi lavastusi jne. Mida rohkem tekib teatreid, kes on pikalt tegutsenud, seda raskem on põhjendada, miks nad ei peaks riigilt raha saama. “Mõne auhinna nad ju kuskilt ikka saavad”, selgitab Henrik Kalmet, Kinoteatri haldusdirektor. “Järelikult on nende tegevus Eesti kultuuri edendamisel asendamatu.”

Samal ajal on 17-aastane ja päriselt asendamatu Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum detsembrist aprillini suletud, sest neil ei ole raha hoone kütmiseks, katus laseb läbi ja remondilootust on kõige varem 2027. aastal. “Kujutage ette, kui see toimuks mõne teatriga”, osundab Paavo Piik, ja peab mõtliku pausi.

“Milline reaktsioon sellele järgneks…? Teatri seitse esindusorganisatsiooni oleks reaalselt relvadega Kultminnis sees, Kapitoolium-style. Teatrijuhid, kes seni piirdunud öiste trollivate sõnumitega rahastamiskomisjoni suunal, läheks full-berserk-mode ja otsiksid kabinettidest kantslereid taga.”

Henrik Kalmeti sõnul on Eesti teatris juurdunud mentaliteet, et kelleltki ära võtta midagi ei saa. “Näitlejatega ei saa lõpetada lepinguid, koolides ei saa vähendada kohti, teatritel ei saa vähendada rahastust; meie eesmärk selle aktsiooniga on näidata, et – saab küll! Alustame iseendast ja tuleme Kultuuriministeeriumile appi.”

Kinoteatri aasta esimene lavastus esietendub niipea, kui tegevustoetuse raha arvele jõuab.